Otse põhisisu juurde

Mul oli päris tegus laupäev!

 Mul oli eile nii tore päev!

 Sain eile kokku Giulia, Aurora ja Bentettaga, nemad on ka vahetusõpilased ja pärit Itaaliast. Saime kokku juba hommikul kell 9.00 ja läksime kõik koos hommikust sööma. Me käisime nii nii lahedas kohvikus nimega The Cereal Boom Coffee. Nagu nimest juba aru saada, siis on tegu krõbinate kohvikuga.😂 Seal oli üle 100 sordi erinevaid krõbinaid. Oli võimalik endale ise oma kausike kokku panna, kuhu sai siis valida kahed erinevad krõbinad, endale sobiva piima ja lisaks veel kaks lisandit (ka neid oli väga suur valik), kuid olid ka erinevad nö valmis kausikesed. Väga vahva koht oli, laupäeva hommikul eriti popp väikeste lastega perede seas. 



Pärast hommikusööki suundusime edasi Castillo de Gibralfaro poole. Kuna kindlus asub mäe otsas, siis me olime laisad ja läksime ülesse bussiga. Tagasi tulime aga jalutades. Eile oli küll pilves, kuid vaade kindluse müüridelt oli sellegipoolest väga ilus. Tegime juba plaanid, et lähme millalgi uuesti, kui on ilus päikseline ilm, et teha mõned fotod, sest vaated on sealt tõeliselt kaunid. 



Kindlus üle vaadatud, jalutasime vaikselt tagasi alla linna ning võtsime suuna Centro Historico ehk vanalinna poole. Kuna ma olin ju koos kolme itaallasega, siis lõunasöögiks ei olnud meil loomulikult midagi muud kui pitsa. Neil oli eeltöö tehtud ja pitsarestoran juba välja valitud, selleks oli Terra Mia. Minu meelest oli pitsa maitsev nagu alati, aga nemad kui õiged itaallased vingusid natuke, et ei ole ikka päris see õige.

Jah, te näete mu pitsal vabatahtlikult oliive. Mulle on siin olles oliivid väga maitsema hakanud, need on siin hoopis paremad kui need purgi omad Eestis. 
Kõhud pitsat täis pugitud, jalutasime randa. Istusime paar tundi ja rääkisime juttu ning seejärel seadsime kõik sammud kodu poole, sest üsnagi pikk päev oli seljataga.
Panen siia lõppu veel mõned eilsed pildid. 😊





















Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Olen õnnelikult kohal!

Hei-hei! Eile õhtul kell 17. 30 jõudsime me lõpuks Hispaania pinnale. Meile tulid vastu kaks vastuvõtva organisatsiooni esindajat ning me läksime lähedalolevasse kohvikusse ja rääkisime veidi juttu. Nemad rääkisid meiega kohe hispaania keeles ja kuna ma sain osadest asjadest aru, mida nad küsisid ja millele ma ka midagi siis vastasin, eeldasid nad kohe mult piisavat hispaania keele oskust, et veidi pikemat vestlust pidada. Olin natuke hädas, kuid sain hakkama. Me ootasime ära veel kaks vahetusõpilast, kes saabusid Itaaliast ja siis panime oma 100 asja autosse ning meid viidi peredesse. Aaa, ja siinkohal peaksin teile mainima ühte pisikest asja, et ma sain siiski kohe oma õige pere juurde tulla (sain selle info alles lennujaamas ja ma olin sellepärast teve päeva pabistanud). Nad olid saanud testid teha ning kõik olid negatiivsed ja seega oleks võinud minu taumeerimine tegelikult ära jääda. 😉 Ma siis tutvustan teile, kes te veel ei tea, oma peret ka. Mul on hostema Ione, kes on tegeliku

Semana santa ja vaheaeg!

 Hei!  Esimese asjana räägin ära, et ma vahetasin peret. Tegelikult juba kuu aega tagasi. Nüüd on mul ainult hostema Helena, kes on pärit Tšehhist, kuid on juba 17 aastat Hispaanias elanud. Mul on hea meel, et pärast pikka ootamist ja närvide kulu olen lõpuks kohas, kus mul on päriselt hea olla.  Ma saan Helenaga väga hästi läbi ning kõik sujub. Ma tunnen ennast siin koduselt ja kõik on super. Teiseks, teid kindlasti huvitab, kuidas on olukord Málagas seoses koroonaga. Saan öelda, et praegu on siin peaaegu normaalne elu. Kõik kohad on avatud ning seda oma tavapäraste lahtioleku aegade järgi. Ainukesed piirangud on hetkel, et maksimum 6 inimest võib korraga koos olla ja alates kell 23.00 ei tohi enam tänaval liikuda. Lisaks jätkuvalt ka maskikandmise kohustus igal pool (kuid sellega olen juba nii harjunud, et enam ei häirigi).   Meil oli vaheaeg, kuna olid lihavõtted ja semana santa, mis on hispaanlastele väga olulised. Kogu nädala jooksul olid kirikute uste taga pikad järjekorrad, et m

Universum saatis mulle "jõulukingituse"!

Buenas!   Nimelt varastati mul 23. detsembril ära käekott koos rahakoti ja kõige muuga. Me istusime Estepankaga (vahetusõpilane Tšehhist) restorani väliterrassil ja mingi hetk tuli meie juurde üks vanem mees ja pakkus jälle mingeid asju müüa. Mu kott oli mu kõrval tooli peal ja tool laua all. Ma ei osanud midagi kahtlustada, sest siin on nii tavaline, et käiakse ja pakutakse kas mingeid asju või loteriipileteid vms müüa. Seega ma ei teinud sellest suuremat numbrit. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis see mees oli kuidagi kaua küll meie laua kohal ja eks ta siis sel ajal mu koti võttiski. Ma ei pannud seda kohe tähele ka, sest mul polnud midagi kotist vaja vahepeal. Märkasin, et kotti pole alles siis, kui tahtsime maksma hakata. Sel hetkel oli paanika päris suur. Mul olid ju dokumendid, pangakaart ja kõik muud asjad rahakotis ja lisaks veel 40 eurot sularaha ka. Jumal tänatud, et mul on väikestviisi "nutisõltuvus" ja mu telefon oli laua peal. Oleks see ka veel kotis olnud, oleks i