Triinu Eliise Hispaanias

Jõuludest on juba aega möödas, aga mul olid nii-nii vahvad jõulud siin Hispaanias!  Kui ma nüüd Eesti ja Hispaania jõule võrdlen, siis ma ei ütleks, et jõulude tähistamine siin väga teistmoodi oleks, kuid minu jaoks olid need jõulud siiski täiesti teistmoodi. Esiteks oli päikseline ilm, 18 kraadi sooja ja teiseks on siin ka tunduvalt kauem valge. Meie pidasime jõule 24. detsembril, kuigi mulle on palju räägitud, et hipsaanlased nii väga suurelt jõululaupäeval ei tähista ning nende jaoks on olulisem 6. jaanuar ehk Día de los Reyes Magos.  Jõululaupäeval tulid meile külla Lucy tütar Camila koos oma elukaaslase Kirkiga ja vanem poeg Rodrigo. Päev varem tuli juba Lucy sõbranna Irene. Camila ja Kirk elavad Marbellas seega nemad läksid õhutl hilja koju tagasi, Rodrigo ja Irene jäid ööseks meile. Aa ja mainin ära, et Kirk on pärit Kanadast ja ta ei räägi ka väga hästi hispaania keelt, ta ütles mulle kohe, et me oleme jõuluõhtul tiim, sest me ei saa aru, mida meile hispaania keeles räägitakse

Buenas!   Nimelt varastati mul 23. detsembril ära käekott koos rahakoti ja kõige muuga. Me istusime Estepankaga (vahetusõpilane Tšehhist) restorani väliterrassil ja mingi hetk tuli meie juurde üks vanem mees ja pakkus jälle mingeid asju müüa. Mu kott oli mu kõrval tooli peal ja tool laua all. Ma ei osanud midagi kahtlustada, sest siin on nii tavaline, et käiakse ja pakutakse kas mingeid asju või loteriipileteid vms müüa. Seega ma ei teinud sellest suuremat numbrit. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis see mees oli kuidagi kaua küll meie laua kohal ja eks ta siis sel ajal mu koti võttiski. Ma ei pannud seda kohe tähele ka, sest mul polnud midagi kotist vaja vahepeal. Märkasin, et kotti pole alles siis, kui tahtsime maksma hakata. Sel hetkel oli paanika päris suur. Mul olid ju dokumendid, pangakaart ja kõik muud asjad rahakotis ja lisaks veel 40 eurot sularaha ka. Jumal tänatud, et mul on väikestviisi "nutisõltuvus" ja mu telefon oli laua peal. Oleks see ka veel kotis olnud, oleks i

Mul oli nii tore sünnipäevapidu!  Kui mu hostema Lucy teada sai, et mul on sünnipäev tulemas, siis ta läks ikka väga elevile. Ta oli päris kindlasti vähemalt kolm korda rohkem elevil kõige pärast kui ma ise. Nimelt ta otsustas, et kindlasti on mulle vaja korraldada sünnipäevapidu. Ma ise ei olnud sellest alguses väga vaimustuses, ma ei kujutanud hästi ette, kuidas see toimib, et kutsun oma mõned sõbrad külla ja siis istume kõik koos lihtsalt laua taga. Õnneks oli kõik see mure aga asjata.  Kutsusin külla oma armsad itaalia tüdrukud Giulia, Benedetta ja Aurora. Lisaks tuli veel ka Benedetta vahetuspere (tema kaks host venda ja vanema venna pruut), kuna tema hostema Adriana ja Lucy on sõbrannad. Seega oli meid kokku päris palju. Koheselt pandi muusika põhja ja pidu läks käima. Siin kuulavad kõik ülivaljusti muusikat, mitte ainult minu pere nagu ma alguses arvasin. Kui trepikojas teiste uste tagant möödun, siis on alati kusagilt mingit muusikat kuulda. Kui Eestis keegi koguaeg nii valjust

Holaaa!  Ma olen päris pikalt jälle kadunud olnud. Aeg läheb siin kuidagi eriti kiiresti. Aga see vist ongi nii, kui sul on hea ja tore olla. Vahepeal olen usinasti koolis käinud ja nädalavahetustel oleme itaalia tüdrukutega Málagat uudistanud.  Eelmisel nädalavahetusel käisime Pablo Picasso muuseumis (Picasso on sündinud siin Málagas, kui te veel ei teadnud). Mulle väga meeldivad Picasso tööd. Need on nii teistsugused ja omapärased, mulle meeldis muuseum väga.  See nädalavahetus oli meil natuke pikem kui tavaliselt, nimelt eile ja täna on püha ja kooli pole. Seega oli meil rohkem aega Aurora ja Giuliaga linna uudistada. Laupäeval käisime Castillo de Gibralfaro müüridel päikeseloojangut vaatamas. Kahjuks oli jälle üsna pilves, aga vaade päikeseloojangus Málagale oli sellest hoolimata suurepärane. Päikeseloojangu ajaks oli sinna päris palju inimesi kogunenud ja istumiskohta oli üsnagi rakse leida. Kuna kindlus asub mäe otsas, siis sinna minek on omaette katsmus ja eile saime me kõik aru