Otse põhisisu juurde

Avastasin Fuengirolat!

 Hola-hola! 


Täna oli päris tegus päev. Hommikul läksime kohe Fuengirolasse, käisime perega turul puuvilju ostmas. Siin on nii palju erineivaid puuvilju, et võtab silme eest kirjuks. Hinnad on võrreldes Eestiga tublisti väiksemad. Isegi kui võrrelda hindu siinsete supermarketite ja turu vahel, on turul hinnad ikka märgatavalt madalamad. Näiteks ostsin eile poest kaks apelsini ja mul läks umbes 2.16 eurot, turul oleksin täna saanud aga 5kg apelsine 3.20 eest.  Mind üllatas väga näiteks granaatõuna hind, üks kg maksis ainult 1 euro. Ja välja näevad kõik puuviljad väga head. Praegu on näiteks mango hooaeg ja oi kui head mahlased need siin on, eestis müüdavate mangodega neid võrrelda oleks suur patt. 

Nagu pildilt näha, siis mida rohkem ostad, seda odavam on. 

Pärast, seda kui puuviljavarud olid täiendatud, sain ma kokku Olgaga. Olga on mu hostema tuttav kirikust ja ma kohtusin temaga täna esimest korda. Siinkohal pean etteruttavalt  mainima, et jätkuvalt kohtan ma siin inimesi, kes on pärit igalt poolt mujalt kui Hispaaniast.  Nimelt Olga on ukrainlanna, kuid ta elab ja töötab siin juba kaheksa aastat. 
Esialgu me jalutasme niisama mööda rannaäärt ja nautisime päikest. Veidi aja pärast otsustasime sööma minna. Kõndisime natuke ning astusime ühte chiringuitosse sisse. Chiringuitod on väikesed armsad söögikohakesed, mis asuvad täiesti ranna ääres, liiva peal, kuid need ei ole nagu mingid putkad vaid tavalised söögikohad ja kõigele lisaks ju veel merevaatega. Olga vaatas menüüd ja ütles, et see koht on kallis. Ta ei öelnud seda sellepärast, et see oleks tõesti üle mõistuse kallis olnud, vaid sellepärast, et mida kaugemale keskusest minna, seda odavamaks söögikohad lähevad, kuid toit on ikka tasemel. Seega me kõndisime natuke edasi ja leidsimegi sobiva chiringuito nimega Botavara. Hinnad olid seal täpselt poole väiksemad. Võtsime kahepeale plato Malagueño (vms, ma ei mäleta täpset nime). Igatahes võtsime just selle, sest seal oli parlju erinevaid asju, mida saaksin proovida. Erinevate asjade nimesid ma täpselt ei mäleta ja ma ei tea neid ka eesti keeles. Küllaga olid kõik asjad väga head, mulle tõesti maitsesid kõik asjad. Eriti head oli kalmaarirõngad ja mini kaheksajalad. Ma polnud ühtegi neid asjadest varem söönud, kuid nüüd saan öelda, et olen ja mu esimene kogemus oli väga hea. 



Kui kõhud oli täis jalutasime Castillo Sohaili juurde ja uudistasime veidi slle ümbruses ringi. See kindlus on ehitutatud moslemite poolt, täpsemalt Abd-ar-Rahmani poolt 956 aastal pKr. Suvehooajal toimub seal palju erinevaid kontserte. Eelmisel aastal andis seal nt kontserdi Jennifer Lopez ja üleelmisel aastal Ricky Martin. Saime ka kindlusesse sisse minna ja müüridel jalutada. Vaade kindluse müüridelt oli imeilus.



Seejärel oli aga aeg kodu poole astuma hakata. Käisime läbi ühest toidupoest ja jalutasime siis bussijaama.  Olga läks koju ja mina jäin bussi ootama. Minu armas kollane bussike tuli peagi ja ma sain ilusti hispaania keeles isegi omale pileti ostetud. Buss pidi väljuma kell 17.40 aga väljus alles 17.48, kuid see ongi vist normaalne, on aeg hakata harjuma, et siin ei olda eriti täpsed. Bussijuht oli väga tore ja sõbralik, laulis ja ümises üle bussis oleva raadio terve tee. Mingis peatuses küsis üks naine, kuidas ta saaks lähedalolevasse kaubanduskeskusesse ja bussijuht lahkelt vastas talle ja nad rääkisid veel mitu minutit juttu ning alles siis sõitsime edasi. Tegelikult oleksingi pidanud selline 10 min varem oma peatusesse jõdma aga noh... . Kuid ma ei saanudki oma õiges peatuses maha, sest ma eeldasin, et kui on peatus siis buss peatub seal, ehk siis ootasin, et buss peatuks ja siis võtan alles oma asjad ja lähen välja. See oli vist veidi vale mõte. Buss sõitis suure hooga minu peatusest mööda. Ilmselt oleksin ma siis pidanud ikkagi varem püsti tõusma ja bussijuhile meelde tuletama, et soovin oma peatuses maha minna. Seega läksin maha järgmises  peatuses ja sain teha väikese jalutuskäigu. Õnneks oskasin ilusti koju tulla kuna buss peatus just selle tee peal, kus ma tavaliselt jalutamas käin. Seega taaskord jõudsin ma kenasti jälle koju.
 Veidike seiklusi pole ju paha. 






Kommentaarid

  1. hei-hei, need paellad mereandidega on seal ka võrratud ja no puuviljadest tasub siisn kaugel põhjas ainult unistada...pole võrreldav ...korja aga elamusi edasi ja näita ennast-jälgin

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Puuviljad on imehead tõesti ja ootan juba huviga, et saaksin mõnda uut kohalikku toitu proovida.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Sevilla, Nerja, Córdoba ja natuke elust-olust.

 Hola-hola! Samal ajal kui tundub, et ka Eestisse on suvi jõudnud, naudin mina juba ammu sooja suve - meil näitab termomeeter siin tihti üle 30 kraadi. Kool hakkab vaikselt läbi saama ja täpselt kuu aega ongi mul siin veel jäänud. Kooliga on hetkel nii, et osad ained on meil juba lõppenud ning asju jääb järjest vähemaks, seega kooli ma enam nii palju ei satugi. Selle eest on aga koroonapiirangud palju leevenenud ning mul on rohkem aega ja võimalust ringi käia ning Hispaaniat uudistada Oleme vahepeal käinud Sevillas, Nerjas ja Córdobas. Ilmad on soojad ja päikesepaistelised ning seega vägagi sobivad ringi sõitmiseks.  SEVILLA Juba pea kolm nädalat tagasi käisime Sevillas, Andaluusia pealinnas . Minu  reisiseltskonnaks on ikka jätkuvalt mu siinsed sõbrannad (kes on ka vahetusõpilased). Tahtsime juba ammu Sevillasse minna, kuid varem polnud see piirangute tõttu võimalik. Nüüd aga käisime ära.   Otsustasime Sevillasse minna koos nö tuuriga, kus oli giid ning reisiseltsko...

Universum saatis mulle "jõulukingituse"!

Buenas!   Nimelt varastati mul 23. detsembril ära käekott koos rahakoti ja kõige muuga. Me istusime Estepankaga (vahetusõpilane Tšehhist) restorani väliterrassil ja mingi hetk tuli meie juurde üks vanem mees ja pakkus jälle mingeid asju müüa. Mu kott oli mu kõrval tooli peal ja tool laua all. Ma ei osanud midagi kahtlustada, sest siin on nii tavaline, et käiakse ja pakutakse kas mingeid asju või loteriipileteid vms müüa. Seega ma ei teinud sellest suuremat numbrit. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis see mees oli kuidagi kaua küll meie laua kohal ja eks ta siis sel ajal mu koti võttiski. Ma ei pannud seda kohe tähele ka, sest mul polnud midagi kotist vaja vahepeal. Märkasin, et kotti pole alles siis, kui tahtsime maksma hakata. Sel hetkel oli paanika päris suur. Mul olid ju dokumendid, pangakaart ja kõik muud asjad rahakotis ja lisaks veel 40 eurot sularaha ka. Jumal tänatud, et mul on väikestviisi "nutisõltuvus" ja mu telefon oli laua peal. Oleks see ka veel kotis olnud, oleks i...